Skeptikud on kulla osas meelt muutnud

Järgnevalt avaldame Brett Arendsi kolumni kullaturust ja investeerimisest:

Hiina aktsiaturg väriseb, Euroopas on segadus ja kulla hind on viie aasta madalamal tasemel. Aastaid kulda skeptiliselt suhtunud maailma suurimate investeerimisfondide juhid on teinud 180-kraadise pöörde ja väärismetall ei tundugi enam nii ebaatraktiivne.

Bank of America Merill Lynchi tehtud hiljutisest küsitlusest selgub, et väikses enamuses usuvad fondihaldurid, et 1155 dollarise untsihinna juures „on kuld alahinnatud“. Pullid (tõusule panustajad) on karude (langusele panustajad) suhtes vaid 1protsendilises enamuses, aga meeleolude paranemine on võrreldes lähiminevikuga märkimisväärne – kullaskeptikud on varasemalt olnud selgelt ülekaalus.

Kulda uskujad aga ütlevad, et väärismetall on maailma vanim valuuta ja tegemist on ülima „turvasadama“ ja „väärtuse säilitajaga“. Kuld on kaasaskantav, vahetatav, anonüümne ja selle kogus on piiratud. See tähendab, et kui keskpangad prindivad järjest enam paberraha, peaks kulla hind (ja maa, teemantite jms) sellega vastavuses tõusma.

Mõõdukad kullafännid aga väidavad, et portfellist 5-10 protsenti võiks olla kullas – see peaks vähendama üleüldist volatiilsust, sest kulla hind liigub teiste varadega tihtipeale vastassuunaliselt. Põhimõtteliselt on see viimase 50 aasta jooksul enamjaolt tõsi olnud, aga teatud minevikumustrite esinemine ei garanteeri, et seaduspärasus jätkub ka tulevikus. Alates 70-date algusest polnud kuld enam ametlik raha ja tänaseid hinnatasemeid on raske 70-date eelsega võrrelda.

Sellegi poolest on kuld viimastel aastatel järjest odavamaks muutunud. Alates 2011. aastast on kuld dollarites kukkunud umbes 40 protsenti. Samal ajal on aktsiad ja võlakirjad tõusnud uute rekorditeni. Seega ei ole väga hullumeelne mõelda, et võib-olla peaks müüma osa seda, mis on tõusnud ja ostma seda, mis on langenud. Aga igaüks peab tegema oma järeldused.